Antibiootikumiresistentsuse vältimine

Soovitused vasikatelt pärinevate mikroobide antibiootikumiresistentsuse vältimiseks

Piret Kalmus. Eesti Maaülikool, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

 

Igasugune antibiootikumiravi karjas suurendab resistentsete bakterite väljaselekteerumist. Mida resistentsem on bakter, seda suurem on tema ellujäämisvõimalus keskkonnas. Need bakterid satuvad keskkonna vahendusel ka vastsündinud vasika soolestikku. Mida rohkem ja erinevaid antibiootikume me kasutame, seda suurem on selliste bakterite osakaal, kellel on arenenud vastupanu paljude antibiootikumide suhtes üheaegselt. Seetõttu tekivad nn. multiresistentsed „superbakterid“, keda ei ole enam võimalik ravida ja loomad hukkuvad.

Bakterid annavad resistentsuse alast infot edasi ka teistele bakteriliikidele ning seetõttu muutuvad paljud karjas ringlevad haigustekitajad ravile halvasti alluvateks. Mida vähem peab karjas antibiootikume kasutama, seda väiksem on risk resistentsuse arenguks. Kõige paremad resistentsuse info säilitajad ja kandjad on normaalmikrofloora hulka kuuluvad kolibakterid (E. coli) ja teised soolestikus normaalselt elavad mikroobid.

Karjas tuleb alati vältida selliste antibiootikumide (nn. reservantibiootikumid) kasutamist, mis on inimeste ravi jaoks täna ja tulevikus elutähtsad. Esmavalikuna ei tohi neid loomadele kasutada. Kui nende kasutamine on vajalik, peab sellele alati eelnema haigustekitaja antibiootikumitundlikkuse määramine. Kõik loomade raviks mõeldud antibiootikumide kohta on vajalik info ravimite infolehtedel ja seal kirjas oleva järgi peaks alati loomi ravides toimima.

Vasikate haiguste ravi antibiootikumidega

Vasikate haigused, mis antibiootikumiravi vajavad vähenevad oluliselt, kui vasikad saavad esimeste nädalate jooksul väga hea immuunsuse (ternespiima korrektne jootmine). Ternespiim jootmise ja kvaliteedi hindamine on vajalik, et olla veendunud immuunsuse piisavas ülekandes emalt vasikale. Vasikate väga head pidamistingimused on eelduseks, et vasikate haigestumus väheneks, seejuures tuleb tähelepanu pöörata haigustekitajate ülekande vältimisele (individuaalne pidamine esimesel kahel elunädalal, väikesed grupisulud, vasikate igapäevane kliiniline hindamine, haigete vasikate eraldamine tervetest, isolatsioon haigetest loomadest, head sisekliima parameetrid). Kõiki neid võtteid rakendades väheneb antibiootikumide kasutamise vajadus.

Raviprotokollid on alati farmispetsiifilised ja tuleb välja töötada vastavalt konkreetsest karjast leitud haigustekitajatele ja antibiootikumitundlikkusele. Sama kehtib ka karjas peetavate lehmade kohta, kelle antibiootikumiravi sageduse vähendamine peaks olema iga karja eesmärgiks.

Antibiootikumijääke sisaldava praakpiima jootmine vasikatele suurendab vasika soolestiku normaalmikrofloora resistentsust. Kui praakpiima joodetakse näiteks ainult pullvasikatele, eritavad nad siiski oma roojaga keskkonda resistentseks muutunud soolebaktereid ning kõik laudas olevad vasikad puutuvad siiski kokku resistentse mikroflooraga.

Antibiootikumide kasutamine vasikate kõhulahtisuse ravis

Vasikate kõhulahtisuse põhjustajaks ei ole alati E. coli, vaid suur osa kõhulahtisuse põhjustajateks on viirused (rotaviirus, koronaviirus) ja ainuraksed parasiidid (krüptosporiidiumid, vanematel vasikatel eimeeriad). Antibiootikumid ei toimi ei viirustesse ega parasiitidesse ja neist põhjustatud probleemi lahendamiseks on vajalikud teised abinõud.

Antibiootikumide kasutamisel suureneb normaalmikrofloora hulka kuuluva E. coli resistentsus. E. coli kõhulahtisus on iseloomulik alla 4-päevastel vasikatel, kui roe on vesivedel või kui vasikas jääb väga haigeks. Ülejäänud juhtudel ei ole E. coli esmane kõhulahtisuse põhjustaja.

Ravige vasikaid antibiootikumiga ainult siis, kui olete kindel, et haigust põhjustab bakter - peamiselt E. coli. Bakteriaalsele nakkusele viitab looma halb üldseisund (vasikas on loid, isutu) vaatamata heale toetavale ravile (vedelikteraapia). Esmaseks ravivalikuks ei tohi olla nn. reservantibiootikumid (enrofloksatsiin, marbofloksatsiin, tseftiofuur, tsefkinoom). Antibiootikumi valikul tuleb alati lähtuda haigustekitaja antibiootikumide tundlikkusest, mida on võimalik määrata vaid laboratooriumis.

Vasikate kõhulahtisust põhjustavaid patogeene tuleb määrata kas laboratooriumis. Kasutada saab ka farmis kohapeal kommertsiaalseid kiirteste. Kui ilmneb, et E. coli on oluline kõhulahtisuse põhjus, siis tuleks laboratooriumis teha selle haigustekitaja antibiootikumide tundlikkuse test, millest saab lähtuda antibakteriaalse ravi valikul.

Seega tuleb kõigepealt kindaks teha, kas E. coli on üleüldse kõhulahtisuse peamine põhjus. Juhul, kui karjas ei ole tegemist primaarse E. coli kõhulahtisusega on võimalik vasikate haigestumus hoida kontrolli all teiste meetoditega, kui antibiootikumiravi.

Antibiootikumide kasutamine vasikate kopsuhaiguste raviks

Vasikate kopsupõletikku põhjustavad nii viirused, mükoplasmad kui bakterid (Pastorella multocida ja Mannheimia hemolytica). Enne raviprotokolli loomist tuleb kindlaks teha, milline bakter põhjustab karjas vasikate kopsuprobleeme ning milline on leitud bakterite antibiootikumitundlikkus. Vasika kopsupõletiku bakteritest, viirustest ja mükoplasmadest haigustekitajad saab kindlaks teha ainult BAL-prooviga ehk proov tuleb võtta bronhidest.

Ninanõre uuring on kasutu, sest ninas elab normaalmikrofloora, mis ei pruugi kopsupõletiku põhjustaja olla; viiruste isoleerimine ninanõre proovidest ei ole samuti piisavalt tundlik nende avastamiseks. Samuti ei aita ainult ühekordne vereproovi uuring haigustekitajate vastaste antikehade suhtes haigustekitaja tuvastamisele kaasa. Ravi haigustekitajat teadmata suurendab oluliselt resistentsete bakterite osakaalu karjas. Kõikide vasikate läbisüstimine esimestel elunädalatel haigestumuse allasurumiseks ei tohi olla rutiine tegevus. Reservantibootikumideks, mida ei tohiks ilma haigustekitajat ja tema tundlikkust teadmata kasutada on enrofloksatsiin, marbofloksatsiin, tseftiofuur, tsefkinoom, florfenikool, tulatromütsiin, tildipirosiin ja tilmikosiin.