Udarapõletikud

Udarapõletike patogeenipõhine tõrje

Piret Kalmus. Eesti Maaülikool, veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

 

Varjatud udarapõletikku põdevaks loomaks loetakse lehma, kelle üldpiima somaatiliste rakkude arv (SRA) on üle 200000 raku ml-s. Sellisel lehmal on 80-85% tõenäosusega vähemalt üks udaraveerand nakatunud. Tänasel päeval toimub karja udaratervise parandamine ainult läbi udaranakkuste ärahoidmise ja olemasolevate udaranakkuste kõrvaldamise. Alljärgnevate praktikas kasutatavate tõrjeskeemide kasutamise järgselt saabub edu ainult siis, kui karjas rakendatakse kõiki võtteid ning seda tehakse järjepidevalt. Eelduseks on hea koostöö karja teenindava loomaarstiga.

Nakkavate udarapõletikku põhjustavate bakterite tõrjumine karjast

Nakkavad haigustekitajad (S. aureus, Str. agalactiae, mükoplasmad) levivad karjas lehmalt lehmale st. nakatunud lehm „annab“ haigustekitajad edasi. See toimub peamiselt lüpsi ajal, kuid nakatumine on võimalik ka keskkonna vahendusel (näit. piima tilkumine nisadest asemetele). Reeglina on nakatunud karjades SRA üle 300000 raku ml-s ulatudes mõnikord ka 600000 kuni 1 miljoni rakuni ml-s piimas. Esimene võte teada saamaks, kas karjas levib S. aureus või Str. agalactiae, on jahutpiima uuring JKK laboris. Kui vastus on positiivne, võib öelda, et vähemalt üks lehm on karja nakatunud. Edasine tõrje sõltub haigustekitajast.

S. aureus tõrje karjas

Põhimõtted:

  1. Lüpsiseade, lüpsmine ja hügieen korda
  2. Nakatunud loomade eraldi lüpsmine
  3. Testi süsteemi sisseviimine
  4. Praagi süsteemi sisseviimine

Tegevusplaan

1. Hügieenivõtted

S. aureus elab peamiselt piimas, nisajuhas ning nisanahal. Seetõttu kandub edasi lüpsitoimingute, lüpsiseadme ja lüpsja vahendusel.

1.1 Lüpsiseade testida, nisakummid vahetada, pulsaatorid töökorda seada.
1.2 Igale lehmale eraldi udara puhastuse lapp. Nisad peavad saama enne lüpsiriista allapanekut puhtaks ja kuivaks.
1.3 Kinnaste kasutamine ja pidev desinfitseerimine lüpsi ajal.
1.4 Eellüpsi tegemine. Eellüpsi ei tohi teha asemele ega platsile, vaid ainult eellüpsi nõusse v.a. paralleellüpsiplatsidel, kus eellüpsinõu kasutamine on raskendatud.
1.5 Järeldeso tegemine eelistatavalt nisade kastmisega. Joodi ja glütseriini sisaldav desoaine parim.

2. Nakatunud ja mittenakatunud loomad karjas.

2.1 Leida ülesse nakatunud loomad. Vali UTA (udaratervise aruanne) järgi lehmad, kellel SRA üle 200,000. Tee neile CMT-test ning võta udaraveeranditest proovid, kus test on positiivne. Saada piimaproovid laborisse.

2.2 Nakatunud loomadest tee eraldi grupp, keda hakatakse lüpsma viimasena. Kui ka haiged on eraldi (näiteks mittenakatunud jalahaige), siis enne lüpsa haigete rühm ja seejärel nn. „somaatikud“. Torulüpsilaudas märgista nakatunud lehmad, kasuta kas eraldi lüpsimasinat või lüpsa esimene ring terved ja seejärel kõrge SRA-ga lehmad. Robotlüpsilaudas võiks mõelda nakatunud lehmad eraldi robotisse suunata, kuid see sõltub robotite arvust.

2.3 „Somaatikute“ rühma sattunud iga looma osas võta vastu otsus: keda saab, jäta kinnisperioodiaegse raviga kinni. Teine osa praagi (vt. punkt 4.) Kolmas osa lüpsab seal grupis kuni kinnijäämiseni või praakimiseni.

3. Järjepidev piimaproovide uurimine ja nende põhjal otsuste tegemine.

Uurida tuleb:

3.1 Kõik äsjapoeginud lehmad 3-4 poegimisjärgsel päeval. Kui udaraveerandist isoleerub S. aureus, läheb lehm „somaatikute“ rühma tagasi. Kui on terve, läheb üldkarja hulka. Mõne muu haigustekitaja leidmisel konsulteeri arstiga.

3.2 Igal kuul pärast JKK vastuste saabumist lehmad, kelle SRA on suurenenud. vt. punkt 1.1. Ehk me uurime kõik uued nakkused. 1.lakatsiooni lüpsvatel lehmadel on piirväärtus 100000 rakku/ml, vanematel 200000 rakku /ml.

3.3 Kõik kliinilised udarapõletikud. Otstarbeka raviskeemi koostamiseks tuleb kliinilisi põletikke ravida haigustekitajapõhiselt. Loomaarst määrab skeemid.

3.4 Kliinilise põletiku ravi järgselt (2-3 nädala möödudes ravist). Kui piimas on alles S. aureus, läheb lehm „somaatikute“ gruppi ja sealt edasi kas kinni või praaki.

3.5 Kõik karja juurde ostetud loomad tuleb uurida 7ndal päeval. Kui S. aureus ei leita, tuleb uuesti uurida 14ndal päeval. Kui kasvõi ühes proovis on S. aureus, tuleb lehmad suunata „somaatikute“ rühma.

4. Praakimise korraldamine.

Karjast tuleb praakida esmajärjekorras kroonilised S. aureus lehmad. Nendeks on:
4.1 Kliinilist udarapõletikku on ravitud kolm ja enam korda, kuid piimaproovis on ikka S. aureus st. krooniline kliiniline udarapõletik, mis ravile ei allu.
4.2 S. aureus nakkus on enam kui kahes udaraveerandis
4.3 Lehmal on kaks järjestikust laktatsiooni SRA üle 400000 raku/ml-s.

Lisaks neile mitme probleemi kombinatsioon (udar+ jalad + vanus jne). Praakimise korraldamine eeldab karjas praakimist süsteemi olemasolu ja eesmärki.


Str. agalactiae tõrje tegevusplaan laudas

  1. Lüpsiseade, lüpsmine ja hügieen korda
  2. Nakatunud loomade eraldi lüpsmine ja ravimine.
  3. Ravikontrolli tegemine
  4. Testi ja praagi süsteemi sisseviimine.

Str. agalactiae on bakter, mis elab vabalt piimas ning bakteri ülekandumine tervetele loomadele toimub lüpsmise ajal st. nakatunud looma piim on nakkuse allikaks. Levik on karjas väga kiire ning karja SRA suureneb 500000-1miljoni rakuni ml-s lühikese ajaga.

1. Lüpsihügieeni ja lüpsmise hindamine.

1.1 Lüpsiseade testida. Pulsaatori ja vaakumivead kõrvaldada. Nisakummid vahetada.
1.2.Igale lehmale eraldi lapp. Nisad puhtaks ja kuivaks enne lüpsiriista allapanekut. Märgade nisade lüpsmine on üheks riskiteguriks.
1.3. Eellüpsi tegemine. Eellüpsi ei tohi teha asemele ega platsile, vaid ainult eellüpsinõusse
1.4. Kinnaste kasutamine ja pidev desinfitseerimine lüpsi ajal.
1.5. Järeldeso tegemine eelistatavalt nisade kastmisega. Joodi ja glütseriini sisaldav desoaine parim.

2. Nakatunud ja mittenakatunud loomad karjas.

Edasine tõrje sõltub haiguse raskusest:
2.1. Kiire ja intensiivne plaan
2.2. Lühiajaline plaan
2.3. Pikaajaline plaan

2.1.Kiire ja intensiivne tegevusplaan. Seda tuleb rakendada siis, kui karjas on 80% ja rohkem lehmi nakatunud ning jahutipiima sort on langenud.

Ravi ja praagi tegevuskava: Koosta nimekiri lehmadest, keda kiiremas korras saab praakida. Jälgi tiinuse jms staatust. Need on üle viie aasta vanused lehmad, kellel on:
a) Str .agalactiae nakkus;
b) SRA on olnud üle 1,6 miljoni raku ml-s enam kui 3 kuud;
c) korduvad kliinilised mastiidid, mille järel SRA ei lange;
d) osad udaraveerandid ei lakteeri enam;
e) ei allu kliinilise mastiidi ravile;

Pärast „praaki minevate“ lehmade märgistamist vali välja lehmad, keda saab kinni jätta. Lehmad tuleb kinni jätta kinnisperioodiaegse ravimiga.

Kõik ülejäänud lehmad tuleb üheaegselt ravile suunata. Loomaarst peab olema teemaga kursis!!!!. Kui ravitud lehmadel lõpeb piimakeeluaeg, alusta jahutipiima kontrolli antibiootikumijääkide suhtes. Kolm nädalat pärast ravi lõppu, uuri laboris kõik ravitud lehmad uuesti. Str. agalactiae leidumisel pane need lehmad teistkordselt ravile. Kui pärast teistkordset ravi kolme nädala pärast on ikka udaraveerandis Str. agalactiae nakkus, praagi see lehm.

Kui nakatunud lehmade praakimine ei ole koheselt võimalik, peab neid lüpsma teistest eraldi ja viimasena.

2.2 Lühiajaline tegevusplaan. Karjas on leitud 50% lehmi, kes on nakatunud Str. agalactiae bakteriga. Karja SRA on 300000-600000/ ml vahel.

Esimene võte on lüpsta nakatunud lehmad eraldi ja viimasena. Selle grupiga algab edasine töö. Järgmiseks „praagi, ravi, jäta kinni tegevuskava“ nagu intensiivse tegevusplaani korral. Erinevus „intensiivsest plaanist“on see, et siin ravitakse ainult Str. agalactiae positiivseid loomi või loomi kelle SRA on üle 200000/ml.

2.3 Pikaajaline tegevusplaan. Sellises karjas leitakse vahetevahel Str.agalactiae nakkusega lehmi, kuid tema poolt põhjustatud kliinilisi udarapõletikke on vähe. Karja SRA jääb 200000-400000/ml vahele. Farmeri jaoks ei ole piimakvaliteet reeglina probleemiks, sest enamik lehmi ei ole nakatunud. Tegevusplaan näeb ette, hoida ära tervete lehmade nakatumist ning nakkuse äkilist puhangut, mis võib ühel hetkel vallanduda. Selle tegevusplaani eesmärgiks on Str. agalactiae täiesti vabaks saada, sest ühe hetkega võib kogu eelmiste aastate töö „vastu taevast lennata“,kui nakkus karjas uuesti levima hakkab.

Tegevused pikaajalises programmis:
1) uuri kõik lehmad ning praagi Str. agalactiae nakkusega lehmad;
2) uuri igal kuul üle lehmad, kelle SRA 2000000 raku ml-s (1. laktatsiooni lehmad üle 100000) olevad lehmad ning ravi, jäta kinni või praagi Str. agalactiae lehmad;
3) praagi lehmad, kelle SRA on pidevalt üle 1 miljoni raku ml-s piimas ning nad ei allu kliinilise mastiidi ravile;
4) vasikatele joodetav piim peab olema pastoriseeritud, sest vasikas nakatub piima vahendusel (sama mükoplasmade korral).

Keskkonnast pärit haigustekitajate tõrje karjas

Keskkonnast pärit udarapõletiku (E. coli, Str. uberis) haigustekitajad nakatavad lehma tavaliselt lüpsi vaheaegadel. Samas on võimalik juba nisadel olevate bakterite sattumine udarasse ka lüpsi ajal, seda eeskätt puuduliku lüpsihügieeni korral.

Kui nakkavaid udarapõletiku haigustekitajaid on võimalik karjast kõrvaldada, siis keskkonnas elutsevaid mitte, sest nad kuuluvad keskkonna ja rooja normaalsete asukate hulka. Nakkuste vältimiseks tuleb seetõttu lehma ümbritsevas keskkonnas nende osakaalu vähendada.

Str. uberis, Str. dysgalactiae. E. coli.

Neid bakterit leidub rohkesti lehma allapanus ja asemetel. Samuti on nende konsentratsioon kõrge paikades, kus lehmad tihti käivad (joogikünade juures, käiguteedel). Lisaks veel poris, mudas, märgades ja niisketes kohtades laudas. Nende paljunemiskohaks on ka lehma udaranahk, limaskestad (tupe limaskest). Eeskätt armastab Str .dysgalactiae kahjustatud nisasid ja nisanahka. Seetõttu on lüpsmine ja lüpsiseadme korrasolek ülioluline. Samuti on neid baktereid rohkelt poegimisaedikutes ja poegimisaladel.

Keskkkonnast pärit bakterid ei sõltu ellujäämiseks lehmast, vaid keskkonnast. Lehma nakatumine toimub, kui nisad ja udar puutub kokku bakteritest rikka keskkonnaga. E. coli ja Klebsiella spp. on palju saepuruallapanus, Str. uberis rohkem põhu allapanus.

Tõrje:

  1. Bakterite vähendamine lehmi ümbritsevas keskkonnas
  2. Lüpsihügieeni võtted ning vajalikud lisavõtted (näit. Orbeseal)
  3. Lehmade vastupanuvõime parandamine

1. Keskkond

1.1 Keskkond puhtaks ja kuivaks. Hinda kogu karjas lehma udarate ja jalgade puhtus. Lehma asemed peavad olema sõnnikust vabad ning kuivad.  Allapanu: betooniga kaetud asemetele tuleb panna vähemalt 7 cm kuiva allapanu. Madratsitega või kummimattidega asemetele tuleb panna vähemalt 1-2 cm kuiva allapanu.

1.2 Sõnniku eemaldamine. Sõnnikukraap või sõnniku eemaldamine peab toimuma nii tihti, et lehmade jalad ei oleks sellega kaetud. Lüpsmast tulles, peavad asemed olema korras.

1.3 Väldi üleasustust. Lehmi ei tohi olla grupis rohkem kui lamamisasemeid. Mida rohkem lehmi, seda mustem ümbrus.

1.4 Kinnislehmade ala peab olema puhas ja kuiv.

1.5 Poegimisala peab olema puhas ja kuiv. Vaheta allapanu väga tihti.

1.6 Laudas peab olema värske õhk. Ventilatsioon peab olema töökorras.

2. Lüpsiseade ja hügieenivõtted vt. S. aureus tõrje plaani.

Lisavõtted on:

2.1 Lüpsieelne nisade desinfitseerimine. Kasuta selleks ettenähtud desoainet. Nisa tuleb pärast desinfitseerimist kuivatada!

2.2 Nisasisese „korgi“ kasutamine (näit. Orbeseal) koos kinnisperioodiaegse raviga. Enamik Str. uberis nakkuseid tekib kolm nädalat enne poegimist. Arvuta karjas rahaliselt välja, kas Orbeseal kasutamine toob kasu.

3. Vastupanuvõime parandamine

Lehmade vastupanuvõime parandamiseks on vaja kontrollida söödas E-vitamiini ja seleenitaset. Energiapuuduse vältimine poegimisjärgsel perioodil. Atsidoosi vältimine. Kolimastiidi karjas on haige lehma kiire avastamine kriitilise tähtusega. Raviga hilinemine alandab tervistumist tuntavalt.

Piimaproovide uurimine:

  1. Kõik kliinilised udarapõletikud;
  2. Uued nakkused st. lehmad kelle SRA on JKK üle 200000 ml-s piimas (1.l akt.> 100000/raku ml)
  3. Kõik äsjapoeginud lehmad, kelle CMT test 3-4ndal päeval on positiivne;
  4. Kõik karja juurdeostetavad loomad