Kuidas konserveerida suure niiskusesisaldusega teravilja?

Hilise sügise ja keeruliste koristustingimuste tõttu tekib arusaadavalt enam vajadus teravilja säilitada konserveerimise teel. See pole mingi uus tehnoloogiline võte, seda on kasutanud teravilja säilitamiseks väga paljud piimatootjad, kuid siinkohal tasub mõned tõed üle korrata, seda nii konserveerimise enda kui konserveeritud teravilja söötmise seisukohalt.

Suure niiskusesisaldusega teravilja konserveerimine on oma olemuselt sileerimisprotsess, kus sileerimisel tekkivate hapete või sileerimise käigus lisatavate hapete tulemusena muudetakse suure niiskusesisaldusega teravili anaeroobsetes tingimustes stabiilseks.

Tuntakse ka tehnoloogiat, kus sileerimise käigus ei lisata teraviljale mitte happeid, vaid näiteks karbamiidi (15-25 kg tonnile). Mikroorganismid lagundavad niiskes teraviljas karbamiidi ammoniaagiks, mis takistab ebasoovitavate bakterite arengut ja võimaldab säilitada teravilja aluselises keskkonnas.


Teravilja konserveerimine

Enamlevinud on siiski niiske teravilja konserveerimine kas bioloogiliste kindlustuslisanditega või hapetega. Nii nagu rohu- või maisisilo valmistamisel, tuleb ka teraviljade konserveerimisel kinni pidada teatud tehnoloogilistest võtetest:

  1. Konserveeritava teravilja optimaalne niiskusesisaldus on 30-40%.
  2. Teravili tuleb hoolikalt muljuda ja seda kahel põhjusel: a) halvasti muljutud teradest ei saa sileerimise käigus mikroorganismid kätte endale vajalikku energiat hapete tekitamiseks ja b) teravilja söötmise käigus terved terad ei seedu looma seedetraktis ja need väljutatakse roojaga.
  3. Ka konserveeritavat teravilja tuleb hoidlas tihendada, ikka selleks, et eemaldada hoidlast hapnik, et vältida ebasoovitavate mikroorganismide teket ja sööda riknemist.
  4. Selleks, et tagada hoidla anaeroobsus, tuleb see katta korralikult kilega, hoolitseda selle eest, et võimalikult vähe hapnikku jääks kile alla. Hoidlas tuleks kasutada küljekilesid nii nagu seda enamasti teeme rohusilo valmistamise käigus.
  5. Kindlustuslisandite valimisel on võimalusi mitu, kuid meil enam kasutatav ja enamasti ka parimaid tulemusi on saadud propioon- ja sipelghapet sisaldava AIV 2000 Plus kasutamisel.

Söötmise kogemused

Kindlasti on suure niiskusesisaldusega teraviljal oma koht veiste söödaratsioonis. Kui palju aga võtta seda veiste söödaratsiooni, sõltub eelkõige põhisööda (silo) kvaliteedist ja niiskusesisaldusest. Söötmisel tuleb arvestada mitme asjaoluga:

  1. Konserveeritud teravili fermenteerub vatsas palju kiiremini kui kuiv teraviljajahu.
  2. Kui veiste söödaratsioonis olev silo on suure kuivainesisaldusega (>40%), siis konserveeritud teravili söödaratsioonis pigem suurendab söömust. Kui silo või täisratsiooniline segasööt on pigem märg (kuivainesisaldus <35%), siis konserveeritud teravili vähendab söömust. Suure niiskusesisaldusega ja osaliselt fermenteerunud teravilja depresseeriv mõju silo söömusele on suurem kui kuival teraviljal. (Kiiresti fermenteeruva sööda korral ei suuda organism fermentatsiooni lõpp-produkte – lenduvaid rasvhappeid – ümber töödelda.)
  3. Eeltoodust tuleks lähtuda ka konserveeritud teravilja lülitamisel veiste söödaratsioonidesse. Kui noorloomade puhul (6 kuud ja vanemad) võib konserveeritud teravili olla ainsaks teraviljaks söödaratsioonis, siis lüpsilehmade puhul seda soovitada ei saaks. Kindlat lisamismäära on raske anda, see sõltub peale täisratsioonilise segasööda kuivainesisalduse veel silo fermentatsiooni kvaliteedist, kiusisaldusest jne. Konserveeritud teravilja osatähtsus kogu söödetavast teraviljast võiks lüpsilehmade söödaratsioonis jääda siiski 30-50% piiridesse. Suuretoodanguliste lehmade ratsioonis ja märjema sööda korral peaks konserveeritud teravilja osatähtsus olema pigem väiksem, madalatoodangulistel lehmadel ja kuivema ratsiooni korral pigem suurem. Poegimiseelsete lehmade ratsioonis, kellele me enamasti üle kolme kilogrammi teravilja päevas ei sööda, võiks see olla ainsaks teraviljaks.
  4. Konserveeritud teravilja söötmisel väikestele, kuni kuue kuu vanustele vasikatele, tuleks olla ettevaatlik. Ka vasikate söötmisel tekib sama küsimus kui suuretoodanguliste lehmade söötmisel. Vasikate seedesüsteem ja vatsa puhverdusvõime pole piisavalt välja arenenud selleks, et kiiresti fermenteeruvat sööta ohtralt tarbida. Kuiva heina söötmise korral on konserveeritud teravili aktsepteeritav, märja silo korral mitte.

Meeles tuleks pidada seda, et teravilja konserveerimine ei suurenda teravilja toiteväärtust. Konserveerimisel tuleb kinni pidada kõigist tehnoloogilistest võtetest, et sööt ei rikneks. Hoolitseda tuleb selle eest, et linnud ja närilised ei pääseks hoidlasse, ei rikuks kilet, ei halvendaks säilitustingimusi ega muudaks sööta toksiliseks.

Loe artiklit pollumajandus.ee lehel

Olav Kärt, loomakasvatuse konsultant
september 2017

False