Vatsa ökosüsteem

Lüpsilehma toodang ja tervis sõltuvad vatsa ökosüsteemi tasakaalust

Üha suuremad taotletavad piimatoodangud sunnivad meid enam tähelepanu pöörama lehmade tervisele selleks, et organism suudaks suure ainevahetusliku koormusega toime tulla. Söötmise seisukohast on kõige olulisem pühenduda vatsas toimuvale, selle tervisele ja ökosüsteemile.

Vatsas on sadu erinevaid bakteriliike, kümneid erinevaid algloomade liike ja mitmeid anaeroobseid seeneliike, kes kõik konkureerivad omavahel lehmadele antava sööda pärast. Kõik nad on omavahel konkurendid, kuid eluliselt ka üksteisele vajalikud. Mikroorganismide liigiline koosseis sõltub suuresti lehmadele antavast söödaratsioonist ja mikroorganismidele vajalikest keskkonnatingimustest (eelkõige happesusest). Mikroorganismide ainevahetuse lõpp-produktid on vajalikeks toitaineteks lehmadele. Et erinevad mikroorganismid varustavad lehma erinevate toitainetega, peame hoolitsema optimaalse mikroorganismide koosluse eest vatsas.


Vatsa keskkond ja piimhape

Lüpsilehm saab 90% vajalikust energiast vatsas süsivesikute fermentatsioonil tekkivatest lühikese süsinikuahelaga rasvhapetest, põhiliselt äädik-, propioon- ja võihappest ning vähemal määral piimhappest. Tekkivate rasvhapete omavaheline suhe ja seda mõjutavad tegurid määravad nii lehmade toodanguvõime kui tervise. Kui äädik-, propioon- ja võihape absorbeeruvad läbi vatsaseina suhteliselt kergesti, siis piimhape mitte. Just piimhape, hapetest tugevaim, mõjutab vatsa ökosüsteemi ja lehmade tervist kõige enam.

Vatsa mikroorganismidele optimaalse keskkonna (pH) tagab mäletsemise käigus vatsa sattuv sülg ja selles sisalduvad puhverühendid (eeskätt NaHCO3- ). Vabanenud HCO3- ioonid seovad kiiresti tekkivad lenduvad rasvhapped (LRH) ja transpordivad need läbi vatsaseina. Seega nii HCO3- ioonide süntees kui LRH absorptsioon peavad olema tasakaalus. Ökosüsteemi tasakaal saab kahjustatud siis, kui vatsa satub vähe sülge ja vatsavedeliku pH langeb alla 5,5, kui vatsas surevad piimhapet tarbivad bakterid ja hakkab akumuleeruma piimhape, mis alandab pH-d veelgi. Seisundit, kus vatsa pH langeb alla 5,5 ja jääb sinna 110-180 minuti jooksul ööpäevas, nimetatakse subkliiniliseks atsidoosiks. See on eelsoodumuseks enamikele terviseprobleemidele, kaasa arvatud halvale sigimisele.


Mis põhjustab ebatavaliselt suurt happesust vatsas?

Põhjuseid on kolm:

1. Vähenenud mäletsemise aktiivsus, mis on tingitud kergesti fermenteeruvate süsivesikute liiast ja efektiivse kiu vähesusest ratsioonis. Tasakaalu leidmine kergesti fermenteeruvate süsivesikute, eelkõige tärklise ja suhkrute ning efektiivse kiu vahel tagab isereguleeruva ja efektiivselt toimiva vatsahappesuse regulatsiooni. Seda mõistavad meie loomakasvatajad hästi ning lehmade mäletsemise jälgimine on saanud nende igapäevseks rutiiniks.

2. Söötade suur puhverdusvõime. Mitte alati ei taga piisav mäletsemine soovitavat vatsa happesust. Praktikas näeme, et sageli on ratsiooni, eelkõige silo suure proteiinisisalduse korral lehmadel kõhud lahti, liiati kui lisaks suurele proteiinisisaldusele on silo ka väikese kuivainesisaldusega. Samas meenutame eelmist aastat, kus maisisilode kuivainesisadused olid väga väikesed ja suuremate maisisilo koguste korral ratsioonis olid lehmadel kõhud samuti lahti. Põhjuseks on see, et ühelt poolt seob proteiin vatsas happeid ja vatsasisu happesuse vähendamiseks vajatakse enam sülge ning teisalt märg ja hapu silo lahjendab süljes oleva puhvri, mille kompenseerimiseks vajatakse jällegi enam sülge.

3. Ebaõige katioonide ja anioonide tasakaal (KAB) ratsioonis. Vatsa happesust mõjutame ka söödaratsiooni mineraalse koostisega, s.o. katioonide ja anioonide omavahelise tasakaaluga, eelkõige tugevate katioonidega nagu naatrium Na++ ja kaalium K++ ja tugevate anioonidega nagu kloor Cl -- ja väävel S--. Ratsiooni suur anioonide sisaldus muudab vatsavedeliku happelisemaks, mille neutraliseerimiseks vajatakse jällegi täiendavat süljepuhvrit.


Millised on võimalused söödalisanditega kaasa aidata vatsa ökosüsteemi stabiliseerimisele?

Sellele küsimusele tasub läheneda kahest seisukohast: 1) söödalisandid, mis vähendavad vatsavedeliku happesust ja 2) söödalisandid, mis suurendavad tugevate katioonide ja vähendavad tugevate anioonide sisaldust söödaratsioonis.

Vatsavedeliku happesust vähendavatest lisanditest kasutatakse kõige sagedamini naatrium-vesinik karbonaati, magneesium oksiidi, kaaliumkarbonaati ja kustutamata lupja.

Kõige efektiivsem ja enam kasutatav on siiski söögisooda (NaHCO3-), mida lisatakse ratsiooni 200-300 g, ekstreemsetel juhtudel kuni 500 g lehma kohta päevas. Liigsest söögisooda söötmisest tuleks siiski hoiduda - see võib muuta vatsakeskkonna ja hiljem kogu organismi liiga aluseliseks. Naatrium-vesinik karbonaat suurendab vatsas osmootset rõhku, LRH absorbtsiooni, vee tarbimist, sülje produktsiooni ja suurendab vedeliku liikumist vatsast peensoolde. Et lisatav söögisooda on olemuselt sama ühend, mis satub süljega vatsa, peetakse seda kõige loomasõbralikumaks vatsapuhvriks.

Peale nimetatud keemiliste ühendite on veel hulgaliselt zootehnilisi lisandeid, mis aitavad vähendada vatsa happesust. Viimastel aastatel leiavad nendest enam kasutamist mitmed pärmseente liigid, eeskätt Saccharomyces cerevisiae ja Megasphaera elsdenii, mis vähendavad piimhappe kogust ja stimuleerivad propioonhappe sünteesi vatsas. Tuleb arvestada sellega, et Eesti turul oleva Saccharomyces cerevisiae toime ei ole kiire, see ilmneb umbes ühe nädala pärast peale söötmise alustamist. Selle toime avaldub eelkõige tärkliserikka ratsiooni korral, kui vatsa pH on langenud alla 5,8 ja vatsa keskkond muutub piimhapet tarbivatele bakteritele ebasobivaks.

Mineraalsetest lisanditest kasutatakse vatsa puhvritena mitmeid suure absorbtsioonivõimega mineraalseid lisandeid, millised baseeruvad kas vulkaanilise päritoluga zeoliitidel või korallilise päritoluga mineraalidel. Need sisaldavad põhiliselt kaltsiumsilikaate, kuid ka mitmeid erinevaid katioone (Ca, Mg, K, Al jt). Poorse struktuuri tõttu seovad nimetatud mineraalsed ühendid ühelt poolt happeid, kuid teisalt muudavad ka vatsakeskkonna aluselisemaks tänu sellele, et vatsavedelikus vabanevad aeglaselt neis sisalduvad katioonid.

Söödaratsiooni happe-aluse tasakaaluga manipuleerimiseks kasutatakse eelkõige söögisoodat, kaltsineeritud soodat (pesusoodat) ja kaaliumkarbonaati (rahva keeles potas). Soovitava KAB saavutamiseks (+200…+300 meqv/kg kuivaines) suurendatakse nimetatud lisanditega kas Na või K sisaldust ning vähendatakse sama ajal Cl ja S sisaldust ratsioonis. Nagu eelpool märgitud, aitavad vatsakeskkonda aluselisemaks muuta ka mitmed mineraalse koostisega lisandid, kuid nende toime sõltub nende lahustuvusest ja ioniseeritavusest vatsavedelikus.


Kokkuvõtteks

Tärkliserikate ratsioonide korral on otstarbekas kasutada vatsakeskkonna stabiliseerimiseks erinevaid söödalisandeid. Suurima efekti saavutame siis, kui lisandite valimisel arvestame selle võimega siduda/elimineerida või vähendada vesinikioonide kontsentratsiooni vatsavedelikus ja hoida kontrolli all KAB ratsioonis ning koos sellega happe-aluse tasakaalu organismis.

Teaduslikult on kõige paremini tõestatud söögisooda universaalne mõju happelise vatsakeskkonna stabiliseerijana, mis aga ei tähenda, et erinevate lisandite kombineerimisel sama häid tulemusi poleks võimalik saada. Korallilise päritoluga söödalisandite ja zeoliitide koostis ja toime sõltuvad maardla asukohast, mille tõttu nende omadused võivad oluliselt erineda. Kasutades söögisooda asemel kaltsineeritud soodat (pesusoodat), saame küll mõnevõrra muuta KAB positiivsemaks, kuid tema toime happesuse regulaatorina on võrreldes söögisoodaga marginaalne.

Söötmisteaduses pööratakse vatsa ökosüsteemi stabiliseerimise võimalustele suurt tähelepanu. Sellel eesmärgil otsitakse lisaks eeltoodule ka mitmete eeterlike õlide, aga ka monoklonaasete antikehade, kasutamise võimalusi fermentatsiooniprotsessidega manipuleerimisel, kuid senini pole neid praktikas veel laialdasemalt kasutusele võetud.

Asendades lüpsilehmade ratsioonis osa soolas olevast naatriumist söögisoodas olev naatriumi vastu, parandame oluliselt vatsa ökosüsteemi. Kui lisame söödaratsiooni vähemalt 100 g söögisoodat lehma kohta päevas, katame lehmade naatriumi ja kloori tarbe siis, kui võtame ratsiooni vaid 50 g soola lehma kohta päevas.