Enamlevinud teraviljahaigused ja nende eripärad

Eestis on viimastel aastatel külvatud rekordiline pind taliteravilju. Pikk kasvuperiood loob soodsad tingimused ka taimehaiguste levikuks.

AUTORIST Artikli on kirjutanud Pille Sooväli Eesti Taimekaitse Instituudist.

ETKI (Eesti Taimekasvatuse Instituut) on juba aastaid Eesti põldudel teostanud taimekahjustajate monitooringut, mille eesmärk on koguda infot tähtsamate taimehaiguste ja kahjurite esinemisest. Vaatlusi teostatakse Eesti erinevates piirkondades igal nädalal maist juulini ning kogutud informatsioon kuvatakse interaktiivsete kaartidena ETKI kodulehtedel.

Juuremädanik (Gaeumannomyces graminis, bipolaris sorokiniana, fusarium spp.)

Kahjustab kõiki teravilju ning saagikadu võib ulatuda 5-20%-ni. Kahjustuse võimalus on märkimisväärne juba seemnete idanemisfaasis. Häirib vee ja toiainete liikumist taimedes, tuues kaasa kasvuseisaku.

Haiguse tunnused:

• Taimejuured tumenevad ja mädanevad.
• Juurekaela alune ebavars pruunistub.
• Haige taime kõrred tumenevad (3-10 cm mullapinnas)
• Tekib kasvuseisak ja valgepähiksus, pead jäävad püstiseks ja tühjaks).

Haiguse kulg:

• Patogeen elab teradel ja taime elusatel ning surnud osadel, toodab mükotoksiine.
• Talvitub kõrrejäänustel, mullas ja kõrrelistel umbrohtudel.
• Taimejäänused ja vaheperemeestaimed on leviku allikana olulisemad kui teravilja seemnel elunev seen.
• Juurte, tõusmete, talvituva orase ja lehtede varajast nakatumist soodustab märg ilm.
• Patogeen eelistab leeliselist mulda.
• Teravilja puudumisel elutseb orasheinal ja lustel.
• Levikut soodustab kõrreliste monokultuurina kasvatamine.
• Otsekülv ja minimeeritud harimine on haiguse levikuks soodsad.
• Lämmastikuga üleväetamine soodustab haigestumist, kuna juurestiku intensiivsem kasv soodustab liigset vee kasutamist ja taimedel võib tekkida vee stress, mis loob Fusarium seente levikuks soodsad tingimused.
• Sügav külv (10 cm) soodustab haiguse levikut, sest tõenäosus juurekaela aluste ebavarte ulatuslikuks nakatumiseks on suurem.

Haigustekitajat aitab kontrolli all hoida kündmine ja haiguskindlate sortide kasvatamine. Lisaks tuleks korrigeerida külvikorda selliseks, et teravilja ei kasvatataks monokultuurina. See hoiab haigustekitajaid näljas ning kaob soodne pinnas haiguse levikuks. Kuna sobiva kultuurtaime puudumisel kasutab peremeestaimena kõrrelisi umbrohtusid, siis tuleks rõhku panna ka umbrohutõrjele. Haigust aitab tõrjuda ka puhtimine. Puhise valimisel tuleb jälgida, et juuremädanik oleks spektris märgitud.

Kõrreliste jahukaste (Blumeria graminis)

Igal kultuuril on oma jahukaste rass. Nisu jahukaste ei koli odrale ja vastupidi. Eriti vastuvõtlikud on jahukastele kuuetahulised varased odrad. Neil on lopsakas lehemass, mis loob haigusele soodsa pinnase. Tegemist on pigem jaheda hooaja haigusega, 25 kraadi ja vihm pidurdavad arengut.

Haiguse tunnused:

• Esmaseks haigustunnuseks on valged koheva seeneniidistikuga laigud lehtedel ja vartel.
• Tugeval nakatumisel taime varastes kasvufaasides võivad kõrvalvõrsed hukkuda.
• Haiguse küpsedes jahused laigud tumenevad ja keskele tekivad mustad viljakehad - need viljakehad avanevad ja eosed liiguvad edasi.
• Haiguse arenguks soodsates tingimustes võivad nakatuda ka viljapead ja ohted.

Haiguse kulg:

• Rohelistel taimeosadel elav patogeen toitub peremeestaime kudede orgaanilsiest ainest.
• Kuna vajab ellujäämiseks rohelist lehepinda, siis mullas ja taimejäänustel ei elutse.
• Uue põlvkonna arenguks kulub 7-10 päeva. 
• Väga virulentne patogeen, suudab väga efektiivselt muteeruda ja siis nakatada ka resistentseid sorte.
• Tuulega levivad eosed on nakkusallikaks alates kevadest.
• Kesksuvel valmivad vanematel lehtedel juba kotteosed, millega patogeen ebasoodsaid elutingimusi talub.
• Teravili on jahukastele kõige vastuvõtlikum kiirel kasvuperioodil.
• Tihe taimik soodustab haiguse levikut. Rohke lämmastikuga väetamine soodustab haiguse levikut.

Tõrjevõteteks on haiguskindlamate sortide kasvatamine ja lehestiku pritsimine fungitsiididega. Kuna patogeen on väga virulentne, siis sorte on soovitatav vahetada. Puhtimine ei tõrju jahukastet, sest haigus elutseb rohelisel taimel. Viljavaheldus ja kõrrejäänuste hävitamine vähendab ületalve eleava infektsiooni hulka.

Helelaiksus (Zymoseptoria tritici ja parastagonosporia nodorum)

Kahjustab peamiselt nisu ja tritikalet. Saagikadu võib ulatuda kuni 65%-ni. Helelaiksus on Eestis täna suur probleem, mida tuleb jälgida taliteraviljadel juba sügisel enne talvitumist.

Haiguse tunnused:

• Lehtedele ilmuvad kollakad, hiljem pruunid, keskosas mustade eoskogumikega laigud. 
• Täiskasvanud taimedel on lehtedel ebakorrapärase kujuga keskelt pruunid ja kuivanud laigud.
• Nakatuvad ka viljapead, tekitades pähikutele pruune, hiljem lillaka varjundiga laike.
• Veel rohelistel viljapeadel on tunnused hästi eristatavad. 
• Nakatunud pähik võib nakatada ka seemet.

Haiguse kulg:

• Mullaga kontaktis lehed võivad nakatuda juba sügisel või varakevadel.
• Tippaeg on juuni.
• Nakkus saab alguse kõrrejäänustelt, talvituvatelt taimedelt või külviseemnetelt.
• Teradel säilib patogeen üle aasta.
• Nakatumine toimub niiske ilmaga laias temperatuurivahemikus 15-20ºC (Zymoseptoria tritici) ja 20-27ºC (Parastagonospora nodorum).
• Haigustsükkel kestab 10-14 päeva. On vaja vaid 1 eost, et kogu leht nakatuks. Eos ronib edasi mööda lehti.
• Eosed levivad tuule abil väga kaugele.
• Hooaja lõpus lipulehele ja pähikutele levinud haigus võib suurendada sügisel talinisu nakatumist.
• Haiguse lõpptaseme määravad enamasti kõrsumisfaasi ilmastikutingimused ja puhtimiseks ning lehestiku pritsimiseks kasutatud fungitsiidid.
• Elutseb mullas kuni paar aastat.
• Ülemistele lehtedele levik sõltub aprilli-mai vihmadest.
• Haigestumist soodustab pindmine harimine ja otsekülv.
• Külviaeg mõjutab haiguse levikut, varasemad sordid puutuvad eostega pikema aja jooksul kokku.
• Kui juba sügisel on lehtedel helelaiksus, siis kevadel tuleb probleemiga kindlasti tegeleda. Eos ronib mööda lehti.

Varasemalt kontrolliti haigust hästi künniga, haigustekitajad viidi sügavale mulda ning üles tagasi jõudmine võttis aastaid. Täna laialt levinud minimeeritud harimise juures toimetavad need eosed kenasti taimejäänustel ja pindmises mullakihis. Väga oluline roll haiguse pidurdamisel on fungitsiidi kasutamisel ja ajastamisel. Vähendada tuleks patogeeni levikut juba alumistel lehtedel (T0) ning hoida tervena ka 3. leht. See vähendab lipulehe ja teise lehe nakatumist (T1 ja T2 fungitsiidid on omal kohal).

Nisu-pruunlaiksus (Pyrenophora tritici-repentis)

Kahjustab peamiselt nisu ja tritikale lehti kevadel ja suvel. Suur probleem ja kohaneb meie keskkonnas järjest paremini. Saagikadu võib ulatuda 3-50%-ni.

Haiguse tunnused:

• Seeneniidistik eritab toksiine, mis hävitavad taime kudesid, tekitades lehele esialgu tumepruuni täpi, mille ümber areneb läätsekujuline pruunikas laik.
• Taime küpsedes tekivad mustad täpid ka kõrrele.
• Kahjustus võib sarnaneda helelaiksusega, kuid erinevalt helelaiksusest on laigu keskel alati tume täpp.
• Lõpuks nakatunud lehed kuivavad.
• Esimesed tunnused juba sügisel, kevadel alumistel lehtedel.
• Tera täitumise ajal nakatub seeme, tektiades roosaka, punaka värvimuutuse.
• Vähenevad 1000 tera mass, terade arv peas, jahu kvaliteet.

Haiguse kulg:

• Patogeen talvitub kõrrejäänustel, et kevadel uutel lehtedel esmane infektsioon tekitada.
• Eosed levivad tuule abil kevadest hilissuveni.
• Patogeeni iseloomustab võime soodsates oludes eoste tootmist järsult suurendada, mistõttu suureneb tuule abil väga kergete lülieoste levik põldudel. Nii võib keskmiselt kõrgema temperatuuriga juulis, kui lehed on pikka aega märjad, haigus nisu ülemistel lehtedel väga kiiresti areneda ja levida.
• Suuremat saagikadu põhjustavad loomisaegne infektsiooni areng ja lipulehe kahjustus.
• Nakatumiseks on vajalik 6-48 tunnine märg periood temperatuuril 15-25ºC.
• Soodustab pindmine harimine ja kõrrejäänused mullas.
• Eoste idanemiseks, tootmiseks on vaja maksimaalselt 96 h niiskust ja 23-kraadist temperatuuri.
• Peiteaeg 6-7 päeva.
• Talieose arenguks on vajalik 18 päeva 15-kraadist temperatuuri.

Tõrjeks on parim haigusvaba seemne kasutamine ja nakatunud kõrrejäänuste hävitamine. Lisaks vähendavad haiguse leviku võimalusi kolmeaastase intervalliga nisu külvikord, haiguskindlad kultuurid külvikorras ja resistentsemate sortide kasvatamine. Laia tõrjespektriga fungitsiidid tõrjuvad haigustekitajad lehestikul ja pähikul. Ka seemnete puhtimine vähendab seemnega edasikanduvat infektsiooni. Nisu-pruunlaiksus võib nakatada viljapead, põhjustades sõkaldel ja teradel värvimuutust. Sõklad pruunistuvad ebamääraselt, nakatunud terad võivad olla punaka värviga ja sarnaneda Fusarium spp infektsioonile.

Kollane rooste (Tekitaja Puccinia striiformis)

Kahjustab peamiselt nisu ja tritikalet. Saagikadu võib ulatuda 50-90%-ni. Kollast roostet on ka Eesti põldudel tuvastatud ja seda eelkõige Lõuna-Eestis.

Haiguse tunnused:

• Taime lehtedel on paralleelsete ridadena kollakas-oranžide eostega triibud.
• Intensiivne nakkus põhjustab kiire lehtede kuivamise.
• Sügisene nakkus jääb tavaliselt märkamatuks.
• Talvel arenevad tunnused aeglaselt või puuduvad varakevadeni.
• Kui nakatunud taliviljal võib näha esimesi triipe, siis levib nakkus ülespoole uutele lehedele.
• Tugeval nakatumisel on eoste mass ka pähikus terade ja sõkalde vahel.

Haiguse kulg:

• Patogeen on võimeline kiiresti uusi rasse tekitama.
• Kevadel jahedas ja niiskes hakkab arenema ja kasvama.
• Patogeen vajab elus püsimiseks rohelist taimekude.
• Talvel püsib elus taime lehtedes.
• Nakatumisest kuni uute eoste moodustumiseni kulub soodsates tingimustes ainult 7 päeva ja haigustsükkel kordub hooajal mitmeid kordi.
• Hilissuvel on kollastel triipudel näha tumedad talieosed.
• Soe ja kuiv ilm peatab leviku.
• Eosed võivad tuulega levida 100-200 km.
• Idanemiseks on optimaalne 10-15ºC ja 100% niiskus.
• Temperatuur üle 20ºC vähendab infektsiooni, kuid juba levivad ka kõrgemaid temperatuure taluvad patogeeni tüved.
• Väga tugev on nakatumine vastuvõtlikel sortidel pehmele talvele järgneval niiskel ja jahedal suvel.
• Uute rasside tekkimisel võivad nakatuda ka seni resistentsed sordid.

Levikut vähendab haiguskindlate sortide kasvatamine, optimaalne külviaeg ning umbrohtude hävitamine. Vältida liigset lämmastikuga väetamist. Efektiivne on lehestiku pritsimine fungitsiididega. Kollane rooste areneb väga kiiresti, seepärast tuleks esimeste tunnuste ilmnemisel kohe reageerida.

Võrklaiksus (Tekitaja Pyrenophora teres)

Kahjustab peamiselt otra.

Haiguse tunnused:

• Lehtedele ilmuvad väikesed tumepruunid ümarad või piklikud täpid juba tõusme faasis, peagi pikenevad piki lehte võrgumustriga laikudeks, mida ümbritseb kollane serv.
• Tugevalt nakatunud lehed kuivavad täielikult.
• Võrklaiksuse täpp-vormil puudub võrgutaoline muster, iseloomulik on tumepruunid ümara või pikliku kujuga kollase servaga laigud.
• Haigusvormi arenemine sõltub odra genotüübist ja patogeenist.
• Lisaks lehtedele võivad nakatuda terad, lehetuped ja kõrred. Kahjustunud terad on tuhmid ja kahvatu värviga.

Haiguse kulg:

• Patogeen levib ühest kasvuhooajast järgmisele teral elava seeneniidistiku kaudu või nakatunud kõrrejäänustel puhkeeostena.
• Külviseemnelt tulev nakkus võib olla oluline infektsiooni puhangule.
• Esmase nakkuse peamiseks allikaks on seenemügarad kõrretüül.
• Kõrge õhuniiskus, temperatuur 15-25ºC ja päevavalgus soodustavad lülieoste teket, sellele järgnev 6-tunnine pime periood on piisav nende vabanemiseks.
• Eosed eralduvad tugevate õhuvoolude abil, enamasti kuivalt lehepinnalt.
• Ka vihmaga võivad eosed levida, kuid vahemaa väheneb oluliselt.
• Lehtede nakatumine on suurim 10-30 h niiskes keskkonnas, haiguse levik oleneb esmase nakkuse hulgast, lülieoste leviku tsüklite arvust ja peremeestaime resistentsusest.
• Lämmastikutaseme suurenemine on positiivses korrelatsioonis haigusesse nakatumisega.
• Puhtimata seemne kasutamine suurendab nakkusohtu.

Kõige efektiivsem viis on kasvatada haiguskindlamaid sorte. Seemnete puhtimine ja fungitsiidiga lehestiku pritsimine vähendavad infektsiooni. Kui puhitud seeme ei suuda tõusmetel haigust tõrjuda, siis tuleks kahtlustada uute tüvede teket. Patogeen säilib kõrrejäänustel 2 aastat, mistõttu on oluline viljavaheldus ja kündmine, et piirata patogeenide levikut.

Äärislaiksus (Tekitaja Rhynchosporium secalis)

Kahjustab peamiselt otra ja rukist, harvem tritikalet.

Haiguse tunnused:

• iseloomulikud laigud lehtedel, lehetuppedel.
• Esialgu sinakashall laik võtab veesligunenud välimuse, ovaalselt pikenenud laigu keskosa kuivab ja muutub heledaks.
• Laiku ümbritsevad tumepruunid servad.

Haiguse kulg:

• Patogeen toitub peamiselt elusa taime orgaanilisest ainest, kuid teatud tingimustes võib elada ka surnud orgaanika lagundamisest.
• Haiguse levik saab alguse nakatunud kõrrejäänustelt.
• Patogeen elab kauem mulla pinnale jäänud kõrrejäänustel võrreldes mulda segatutega.
• Haigus levib vihmapiiskade pritsmetega eoseid lennutades, seetõttu esineb nakatumine põllul kolletena.
• Nakatunud kõrrejäänuste puudumisel on oluline osa seemnelt tuleval infektsioonil.
• Mullatemperatuur 16ºC.
• 85% niiskus on taime nakatamiseks optimaalne.
• Märja ja 10-18ºC ilmaga arenevad eosed kõrrejäänustel 48 tunniga, haigustekitajal säilib eoste moodustumise võime 12ºC juures 180 päeva ja 18ºC juures 110 päeva, seega võib eoseid areneda mitme kuu jooksul.
• Lehtede nakatamine toimub temperatuuridel 15-20ºC.

Esmasteks tõrjevõteteks on haiguskindlate sortide kasvatamine, kõrrejäänuste sissekünd ja viljavaheldus. Külviseemne puhtimine ja lehestiku pritsimine on efektiivsed tõrjevõtted. Soe ja kuiv ilm kevadel ja suvel vähendab haigestumist.

Ramulaaria (Ramularia collo cygni)

Kahjustab peamiselt otra ja rukist. Ramulaaria võib suvi- ja taliodra ülemistele lehtedele õitsemisjärgselt ulatuslikku kahju tekitada, põhjustades olulist saagikadu, ja vähendada tera kvaliteeti.

Haiguse tunnused:

• Tunnused ilmuvad pärast õitsemist lehtedele väikeste ristkülikukujuliste pruunide täppidena ümbritsetuna kollase hajusa servaga.
• Alumistel lehtedel on haigustunnuseid vähem.
• Tugeval nakatumisel lehed kuivavad kiiresti.
• Surnud lehtedel on laikude kohal lehe alumisel küljel valged eoskogumike read.

Haiguse kulg:

• Haigus levib seemnega ja tuule abil eostega.
• Suudab otra nakatada seemnest või siseneb lehte õhulõhede kaudu.
• Lehe infektsioon koondub suvele ja on sagedasem kui lehed on pikema perioodi jooksul vihmast või udust märjad.
• Võib taime kuni 2 nädalaga täiesti ära kuivatada.
• Nakatumist soodustab kõrsumisfaasis märg leht. Stressis taimel on nähtavaid tunnuseid vähem.

Haiguskindlaid sorte ei ole, kuid mõned reageerivad haigusele vähem. Praktikas vajavad kõik sordid kaitset piirkondades, kus haigus regulaarselt esineb. Arvestades, et ramulaaria areneb endofüüdina pikka aega taime sees, aitab puhtimine ja kasvuaegne rohendava efektiga fungitsiidi kasutamine. Kõrreliste umbrohtude hävitamine vähendab nakatumise võimalust, orasheina peetakse oluliseks edasikandumise allikaks.

Fusarioos (Fusarium spp.)

Kahjustab kõiki teravilju.

Haiguse tunnused:

• Kõlujad, kortsus terad või viljastamata valged viljapead.
• Seeneniidistik värvib tera roosaks, mädaniku korral pruuniks või halliks.

Haiguse kulg:

• Patogeen nakatab õhus levivate eostega vilja õitsemise ajal moodustuvat tera või kasvab nakatunud külviseemnest arenevas taimes.
• Varasel nakatumisel muutub tera pind jahutaoliselt heledaks, läige kaob.
• Kõige vastuvõtlikumad on teraviljad täieliku õitsemise faasis, lipulehe tupp on avatud ja sinna valguvad sademed on eostele soodsaks pinnaseks.
• Määrava tähtsusega on sademed teravilja õitsemise ajal, soodustades nakatumist.
• Optimaalne temperatuur on 18-28ºC. Odra nakatumine sõltub õitsemise tüübist ja nakatumise momendist.
• Kinnise õiega õitsevad sordid on õitsemise ajal resistentsed, kuid vastuvõtlikud juba 10 päeva pärast õitsemist.
• Avatud õitega õitsevad sordid on vastuvõtlikud juba õitsemise ajal.
• Putukad kannavad edasi haigustekitaja eoseid.
• Nisul suurendab haiguse esinemist lehetäide kahjustus ja mehaaniline lehtede vigastus.
• Mitmed haigust tekitavad Fusarium perekonna seened toodavad toksiine, mistõttu haiged terad on toiduks ja söödaks kõlbmatud. 
• Minimeeritud harimine soodustab fusarioosi levikut.

Pähiku fusarioosi tõrjub külviseemne puhtimine, haiguskindlamate sortide kasvatamine ja külvikord mittevastuvõtlike kultuuridega, kuid mais aitab patogeenil levida. Vältida liigset lämmastikuga väetamist. Vili koristada õigeaeselt, kohe sorteerida ja kuivatada 14% niiskuseni.

Fusarium spp seened nakatavad pähikuid õitsemise ajal. Sagedased vihmad suurendavad fusarioosi riski nisu peades, kuna vihmapritsmed nisu õitsemise ajal aitavad patogeenil hõlpsasti tera alget nakatada.

Kui teravilja õitsemisperioodi alguses sajab vihma, on pähiku fusarioosi oht alati olemas ja pähikuid on võimalik haiguse eest fungitsiidiga kaitsta nädala jagu päevade jooksul. Võimalikult täpse ajastuse ja fusarioosi tõrjuva fungitsiidiga on tõrje efektiivsus 60-70%.

Viirushaigused 

Viirushaigused kahjustavad kõiki teravilju, elades ja paljunedes peremeestaime sees teda hävitamata. Taimeviirused peavad elus püsimiseks teatud eluperioodi jooksul peremehest toituma, kuid ei põhjusta peremeestaime hukkumist, sest ei ole võimelised iseseisvalt elama. Nakatunud taimed kasvavad ebaühtlaselt ning jäävad kasvus kängu. Tüüpiliseks tunnuseks on kollase- või punasetriibulised püstised lehed, taim on kasvult madalam ja puhmastunud, viljapead jäävad moodustumata või neis arenevad kõlujad terad.

Odra kollane kääbusviirus (Barley Yellow Dwarf Virus) on kõige levinum, kahjustades kõiki teravilju, nakkuse siirutajateks on erinevat liiki lehetäid nagu toominga-lehetäi (Rhopaloiphum padi) ja kaera-lehetäi (Sitobion avenae). Toominga-lehetäi on rändav liik. Sügisel muneb ta munad hariliku toominga koorele pungade lähedusse, kus munad ka talvituvad.

Kevadel, pärast munast koorumist, kahjustavad vastsed toominga puhkevaid pungi ja noori lehti, nende vananedes rändavad kõrrelistele kultuuridele. Toominga-lehetäid elavad teraviljadel suurte kolooniatena, kaera-lehetäid elavad enamasti ühekaupa. Haigete taimede viljapead saastuvad sageli sekundaarsete patogeensete hallitusseentega. Hilisem nakatumine kevadel ja varasuvel ei põhjusta enam taimede kasvu kängumist, vaid ilmneb nakatunud lehtede kollaseks või punaseks värvumises. Odra ja nisu puhul võib saagilangus ulatuda kuni 30%-ni.

Viirushaiguseid ei ole võimalik otseselt tõrjuda, seetõttu on oluline tõrjuda viiruse levitajaid putukaid nagu lehetäid, tirdid, ripslased jm. Ületalve elavaid lehetäisid hävitab künd ja miinuskraadid, lehetupes elavad üle kuni -7ºC. Viirust kandvad lehetäid jäävad nakatumisvõimeliseks pikaks ajaks ja ka kestumiste järgselt.

Lehetäide seedekulglast satuvad viiruseosakesed kehaeritiste kaudu nende süljenäärmetesse. Samuti nakatunud taimede imemise ajal kanduvad viirused nakatunud taimede floeemist lehetäidele üle. Nakatumisallikaks on sügisel põllule jäänud nakatunud teravili ja kõrrelised heintaimed põllu servades.

Viirust edasikandvad lehetäid toituvad viirusellikatest ja kahjustavad sügisel või kevadel noori taimi. Seega sõltub nakatumise ulatus lehetäi populatsioonist ja viirusallikate olemasolust.

Teraviljal on oluline kõrsumise alguses produktiivvõrsete ja pähiku algete kasv, kuid erinevalt nisust on odral vähem võimalik taastada varastes kasvufaasides lehelaiksuste tekitatud kahju, kuna alumised lehed on saagi moodustamisel suurema tähtsusega.

Haigustõrje viljatupe avanemise kasvufaasides pikendab rohelise lehepinna kasvuperioodi. Lipulehte tuleb kaitsta niipea, kui see on lõplikus suuruses, kuna lipulehst sõltub umbes 40% saagist. Sel ajal on ülevalt teises lehes juba varjatud nakkus või haigus näha, kuid lipulehte aitab see pritsimine hoida kauem tervena ja rohelisena.

Lehelaiksuste puhul, kui ülemised lehed on ilma nähtavate haigustunnusteta, võib pritsimist natuke edasi lükata ja teha tõrje vahetult enne õitsemist. Kuid hilineda ei tohiks viljapeade tõrjega. Kui ülevalt teisel lehel on haigus nähtav, tuleks saagi kaitseks võimalikult kiiresti teha viljapeade tõrje raviva toimega fungitsiidiga.

Kui on pähiku fusarioosi tõrje vajadus, tuleb pritsimine teha fusarioosi tõrjuva fungitsiidiga. Püstiseid viljapäid on võrreldes lehepinnaga suheliselt raskem pritsimislahusega katta, seega on oluline fungitsiidi vorm ja pritsimise tehnika. Taimel enam vegetatiivset kasvu ei toimu ja kaitse võiks kesta 3-4 nädalat.

Nisul helelaiksuse ja nisu-pruunlaiksuse, odral võrklaiksuse ja äärislaiksuse puhul on esmaseks nakkusallikaks eelnenud kultuuri kõrretüü ja taimejäänused. Seega pindmise harimisega teraviljadega külvikorras on haigustekitajad juba põllul, kui talinisu ja talioder kasvu alustab. Sellistes tingimustes saavad haigustekitaja eosed pidevalt levida vihmapiiskade pritsmete abil ja lehtede füüsilise kontakti teel.

Sügisel on helelaiksust talinisu lehtedel ja taliodral võrklaiksust, eriti mullaga kontaktis lehtedel, mõnel sügisel on jahukastet nii nisul kui odral. Kollase rooste epideemia astatel oleme ka sügisel talinisul kollast roostet leidnud. Jahukaste ja kollane rooste vajavad ellu jäämiseks elusaid rohelisi taimeosi ka talveperioodil.

Ennetav tõrje on efektiivne kõikide lehestikuhaiguste puhul ja on soovitatav, kui viljelusviis, ilmastikuolud ja sordi vastuvõtlikkus soodustavad haiguste levikut. Ennetav tõrje takistab eoste idanemist lehe pinnal. Ennetav fungitsiidi kasutamine peatab varjatud nakkuse ja kaitseb uusi lehti. Eriti tähtis on see minimeeritud harimise ja vastuvõtlike sortide puhul. Jahukaste ja kollane rooste võivad leviad väga kiiresti ja muutuda epideemiaks vastuvõtlikel sortidel, seetõttu on väga oluline jälgida nisu, tritikalet ja otra hoolikalt ja tõrjuda kohe esimeste haigustunnuste ilmumisel.

Raviva tõrje korral pritsitakse juba nakatunud lehte ja fungitsiid peab lehe sisse liikuma, et hävitada lehe sees kasvav seeneniidistik. Toime on võimalik ainult teatud aja jooksul pärast nakatumist.